Difraktsioon

Difraktsioon on lainete paindumine ümber tõkke või takistuse. Selline nähtus võib esineda nii mehaaniliste, heli- kui elektromagnetlainete puhul. Sõna tõke ei tule siinkohal võtta liiga sõnasõnalises tähenduses, sest difraktsioon võib toimuda ka avausel või pilul.

Laserikiire teele jääb võre, mille pilu mõõde on lähedane laseri valguse lainepikkusele. Tekib difraktsioon.

Lained difrageeruvad tõkkel sel juhul, kui takistuse mõõtmed on samas suurusjärgus nagu lainepikkus.

Kui lainepikkus on avaga sama mõõtu, ilmneb difraktsioon selgesti. Suure ava puhul on difraktsioon nõrk.

Veelainete puhul võivad teele ette jäävateks takistusteks olla suuremad või väiksemad kivid, rannamuulid, neemed. Vaatlusega pole raske märgata, et väikesed kivid ei suuda lainete levikule takistuseks olla, laine levib vaevata nende taha. Seevastu suurema rändrahu taga on vesi vaikne ning laine sinna ei jõua. Ka pilul tekkivat veelainete difraktsiooni on lihtne jälgida. Selleks piisab, kui paigutada anumale papist või metallist raam, milles on väike ava, ja ajada siis anumas vesi joonlaua või käega lainetama. Pilu taga hakkavad lained levima rõngastena (ringlainetena), nagu oleks pilus väike laineallikas.

Lihtne seadis veelainete difraktsiooni jälgimiseks.

Valguse puhul võib difraktsiooni lisaks eeltoodud üldisele määratlusele defineerida ka nii, et see on valguse levimine varju piirkonda. Vari on see ruumiosa, kuhu ühtlases keskkonnas sirgjooneliselt leviv valgus ei satu, sest ese jääb talle tee peale ette.