Kiirgusmõõtmised

Selleks, et oleks võimalik end kiirguse eest tõhusalt kaitsta, on tarvilikud usaldusväärsed kiirgusmõõtmised. Kõige levinumates mõõtesead­metes kasutatakse peamiselt kahte füüsikalist protsessi.

1) Seadme toimeainesse sattuvad kiirgusosakesed ioniseerivad aatomeid ning muudavad nõnda toimeaine elektrijuhtivust. Sellel lähenemisel põhineb Geiger-Mülleri loendur, mida vahel nimetatakse ka lihtsalt Geigeri loenduriks. Loenduris on inertgaasi, näiteks heeliumi või neooniga täidetud toru, millele on rakendatud kõrge, umbes 400-600 V suurune pinge. Kui kiirgusosake satub torusse ja ioniseerib gaasi, tekib lühiajaline elektrivool. Tekkinud vooluimpulssi võimendatakse ja töödeldakse elektrooniliselt ning vastav näit kuvatakse ekraanil või muul viisil. Seadme “näit” võidakse anda ka helisignaaliga: loendur hakkab tugevasti ragisema, kui kiirgus on normaalsest suurem. Geigeri loenduriga saab registreerida ionisatsioonisündmuste arvu, seega ka radioaktiivsete osakeste arvu. Kuid loendur ei mõõda osakeste energiat ega suuda seepärast eristada eri liiki kiirgusi.